"Härra Lammas vahtis teda üksisilmi. Esimesel hetkel oli ta kohutavalt ehmunud ning mõtles põgenemisele, kuid siis haaras teda kummaline aimdus, ta ei suutnud enam oma pilku elukalt lahti rebida, üksnes vaatas ja vaatas teda, ja mida kauem ta seda tegi, seda tuttavam too loom härra Lambale tundus. Mingi imelik õnnetunne kerkis kõhust südamesse ja siis järsku lõi pea selgeks. Härra Lambale tuli kõik meelde."
Ma tahaks natuke väiksem olla ja seda raamatut veel lugeda:)
Sest ma ei mäleta, kas ma väiksena teadsin seda unistuste asja... aga küllap ikka.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment