Seda raamatut lugedes tulid meelde vihikust välja tõmmatud ruudulised kortsutatud paberilehed, kuhu pinginaabriga olime kirjutatud poiste nimed, kellega suudelnud olime. Hinded ja kommentaarid käisid ka muidugi asja juurde. Kihistades ja uneldes kulus selliste paberite juures palju suviseid unetuid öid, enamasti sõbranna õunaaias telkides.
See raamat on muideks täpselt samasugune - kaks "tibi" lahkavad oma skoore. Üks neist saab meeste tähelepanust endale väärtust juurde, teine oskab tunduvalt paremini kirjutada. Kokku saab üsna hüpleva tasemega imelik raamat, milles on kokku saanud 2 raamatu alget ja hulk lühijutte.
See on ka minu arust põhjus, miks blogid-internet ei võta kunagi raamatute kohta üle - raamatud on (ideaalis) timmitud, lõplikult valmis, ei kuulu edasikaebamisele ja parandamisele. Blogis saad veel aastaid hiljem avastatud komavea ära parandada, kui see sind häirima jääb.
Need 2 peatrone prindi raamatut, mida nüüd hiljuti lugema olen sattunud tahaksid mõlemad veel alles raamatuks saada.
"Ma sõnu lihvisin, ma kasutasin luupi. Neid loeti luubita, neid loeti huupi".
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment